Rubriik: Uncategorized

Peale tööpäeva sai Sergei võõralt numbrilt kõne. „Võtsin selle kõne vastu ja helistaja tutvustas end Google’i turvaosakonna esindajana. Ta selgitas, et minu Google’i kontole üritati sisse murda ja probleem peitub minu telefonis. Kohe tehti ka ettepanek tõmmata telefoni kaitseprogramm. Mind juhendati selle alla laadimisel, see aga ei õnnestunud, kuna mu mobiiltelefon seda programmi ei toeta,“ kirjeldab Sergei, kuidas kelmid temale lähenesid.

Peagi helistati mehele ka väidetavalt kodupangast. „Helistajaks oli naisterahvas, kes rääkis mulle, et minu pangakonto vastu tuntakse huvi välisriigist. Ka küsis pangatöötaja, kas ma tunnen kedagi Andrei nimelist inimest, kes töötab samas pangas,“ rääkis Sergei. „Ma vastasin, et ei tunne. Pangatöötaja kirjeldas, kuidas Andrei müüs minu andmeid teistele inimestele ning palus abi Andrei ja teiste kelmide tabamisel,“ ütles Sergei. Mees kaasati nagu põnevusfilmi, suurest salaoperatsioonist kelmide tabamiseks ei tohtinud ta kellegagi rääkida ja koostöö korral lubati erinevaid preemiaid pangalt.

Mõni aeg hiljem helistas Sergeile väidetav politsei julgeolekuosakonna töötaja, kes jättis mulje, et võtab samuti osa salaoperatsioonist. Peale suhtlust „politseiga“ helistati uuesti „pangast“. „Pangatöötaja tutvustas end Kaidina ja palus suhtlust jätkata Viberis. Kõik edasised kõned, sõnumid ja dokumentide saatmised toimusid seal,“ selgitas Sergei.

Salaoperatsioon kelmide tabamiseks käivitus ja Sergei sammus järgmisel päeval oma kodupanka. „Mulle öeldi, et enne panka minekut pean kõik kontaktid telefonist kustutama ja ma küsisin, miks. Nad vastasid, et pangatöötajad võivad seda kontrollida. Ka juhendati, kuidas pean pangas käituma, et endale mitte tähelepanu tõmmata. Rõhutati, et panga poolt antud paberitele jätaksin enda sõrmejäljed, mida on vaja edasises uurimises,“ lisas ta.

Mees võttis pangast välja 10 000 eurot, lahkus kontorist ja jäi ootama uusi juhtnööre. „Peagi helistas taas väidetav pangatöötaja ja palus minna sularahaga Tallinnas asuva kaubanduskeskuse juurde, kuhu tullakse rahale järgi. Mulle lubati panga poolt paberil garantiikirju, mille alusel saan hiljem oma raha tagasi. Möödus mõni minut ja minu juurde sammus väidetavalt operatsioonis osalev salapolitseinik, kellele andsin sularaha ja vastu sain mapi sees garantiikirjad,“ kirjeldas Sergei. „Jõudsin koju, kui helistas väidetav politseitöötaja, kellega olin just kohtunud. Ta rääkis, et tal on häid uudiseid. Nimelt on tuvastatud grupp, kes pettusi läbi viib. Ja kuna kuulati pealt ka kõnesid, siis selgus, et kahtlustatavaid on rohkem, kui algselt arvati. Väidetav politseinik ütles, et salaoperatsiooni teine tase on väga oluline ja selle lõpule viimiseks palus ta mul uuesti minna panka, et välja võtta veel 10 000 eurot. Halva uudisena ta ütles, et kohe ma raha tagasi ei saa, kuna kulub aega kinni peetud inimeste ülekuulamiseks,“ lisas lõpetuseks Sergei.

Siis sai mees aru, et asi ei tundu õige. Ta helistas enda kodupanga numbrile, mille leidis internetist. Pank kinnitas, et taolist salaoperatsiooni ei toimu ja palus pöörduda mehel päris politsei poole, kuna ta on sattunud kelmide ohvriks.

Sergeile tekitati kahju 10 000 eurot.

Toomas on palgatöö kõrvalt ka väikeettevõtja, kes oli mitmeaastase töörügamise kõrvalt raha säästnud. Nüüd tekkis tal huvi investeerimise vastu, sest sellest oli viimasel ajal palju nii meedias kui sõprade seas juttu olnud. Ta lootis, et sel viisil on võimalik kiiremini raha teenida ja ühel päeval palgatööst loobuda. Mõte liikus nii aktsiate, valuutakauplemise kui krüptovarade suunas.

Ühel päeval helistas Toomasele tundmatu mees, kes tutvustas end suure rahvusvahelise privat equity firma investeerimisnõustajana. Ta lubas eksklusiivset võimalust investeerida hübriidinstrumenti, krüptosse ja tõotas lühikese ajaga kuni 200%-list tulu, kuna tulemas on olulised uudised, mis antud vara väärtust kiiresti kasvatavad. Teised investeerijad olevat juba oma vara sel moel kasvatanud mõne nädalaga lausa 40%. Jutt oli veenev, seda enam, et helistaja näitas oma jutu illustreerimiseks ka ühel veebilehel graafikuid. Toomasele tundus see pakkumine ahvatlev.

Koos „nõustajaga” avatigi veebikonto, mille kaudu saadeti vajalikud dokumendid ning otsustati alustada väikselt, 100-eurose investeeringuga. See tundus turvaline summa, mille kaotamisest poleks Toomasel väga kahju olnud. Platvormi veebileht nägi välja igati korralik, seal oli palju sisulist juttu rahast ja investeerimisest, fotod edukatest investoritest ning lood neist, kes olid väidetavalt selle portaali kaudu oma vara kasvatanud. See kõik andis Toomasele veel rohkem motivatsiooni platvormi kaudu investeerida. Tema rõõmuks oli järgmiseks päevaks tootlus juba ligi 10% ja neli päeva hiljem oli kontol olevate vahendite väärtus kasvanud juba 148 euroni.

Kui nõustaja talle taas helistas, siis oli Toomas valmis oma investeeringut suurendama. Kolme kuu jooksul kandis Toomas “investeerimiskontole” ligi 100 000 eurot, mis kasvas 350 000 euroni. Nüüd otsustas Toomas oma algselt investeeritud 100 000 eurot välja võtta ja ülejäänud raha kasvama jätta. Kui veebilehel väljamakse tegemine kohe ei õnnestunud, võttis ta ise ühendust talle varem helistanud nõustajaga, kes selgitas, et Toomasel tuleb tasuda 20% tulumaks, mida ei saa kontolt võtta, vaid tuleb tasuda eraldi. Toomas maksiski esitatud arve alusel 20 000 €, mille ta võttis pangast tarbimislaenuna. Investeerimiskontolt lubati talle 100 000 € üle kanda järgmisel päeval peale tulumaksu tasumist.

Järgmisel päeval raha aga ei laekunud ning tema ligipääs investeerimiskontole hoopis blokeeriti. Toomas muutus murelikuks ja rääkis juhtunust elukaaslasega. Asja arutades tekkis mõlemal kahtlus, et tegu on pettusega. Internetis surfamine süvendas kahtlusi ning Toomas kirjutas juhtunu kohta politseile avalduse.

Paar nädalat hiljem võttis Toomasega telefoni teel ühendust inimene, kes tutvustas end eradetektiivina. Ta oli kursis Toomase konto blokeerimisega ja teatas, et raha on leitud. Oma töötasuks soovis ta 10% „leitud” rahast. Raha oli väidetavalt vahekontol külmutatud. Toomasel oli „investeerimiskontol” juba 350 000 €, seega pidi ta maksma 35 000 €. Ta laenas selle summa sugulaselt, politseid ta seekord aga ei teavitanud.

Oma raha tagasi oodates nägi Toomas ehmatusega, kuidas varem koostööaldis “eradetektiiv” ei vastanud enam tema kirjadele ega kõnedele. Mõne päeva pärast ei olnud “detektiivi” telefon sootuks kättesaadav. Nüüd sai Toomas lõplikult aru, et tegemist oli mastaapse pettusega. Toomas jäi ilma kõikidest oma säästudest ning maksab tekkinud võlgu veel mitu aastat.

Swedbanki töötajale Mariale helistas finantspettur ning hakkas küsima hiljutiste ostude ja maksete kohta. Teadmata, et tegu on pangandusspetsialistiga, üritas kurjategija oma ohvrit segadusse ajada, rääkides talle väidetavatest turvameetmetest. Kinnitades potentsiaalsele ohvrile, et tema kontolt on tehtud kahtlane makse, esitas pettur valeinfot ja ütles, et naine ei saa ise veebioste välja lülitada, vaid saab seda teha ainult pangasüsteemi kaudu.

Maria kinnitas, et ta saab ise oma internetimakseid 24 tunniks blokeerida, millele pettur vastas, et naine saab ise blokeerida ainult kaardi, mitte aga makseid. Pettur üritas Maria käest välja uurida tema internetipanga kasutajatunnust, väidetavalt tema isiku tuvastamiseks. Pärast seda ütles naine kurjategijale, et on ise Swedbanki töötaja ja kontrollis just süsteemist, et nende pangas ei ole ühtegi töötajat sellise nimega, nagu petis enda tutvustamiseks kasutas. Seepeale lõpetas petis sõnagi lausumata kõne.

Swedbanki kommentaar:

Petturid on osavad, väga osavad. Nad on suurepärased argumenteerijad, oskavad põhjendada, selgitada. Kui nad ei oleks kurjategijad, siis saaksid nad ehk parima klienditeenindaja tiitli. Nad kuulavad, peegeldavad, on sõbralikud, rahulikud, sobitavad oma kõnetempo ohvri omaga, oskavad igale küsimusele kohe vastata, on enesekindlad jne. Paraku on nende jutt puhas vale ja nad ei ole sõbrad, nende eesmärk on saada ligipääs ohvri pangakontole ja varastada nii palju kui võimalik. Ära lase ennast petta, ole valvas!

Kõne petturitelt saabus Tatjanale siis, kui ta oli just Veneetsiasse puhkama jõudnud ja oma hotellituppa astunud.

„Teie panga turvateenistus helistab. Kas olete hiljuti teinud rahvusvahelisi tehinguid või makseid internetis?“ küsis naine viisakalt ja veenvalt vene keeles.

„Ma saan aru, et see on lihtsalt kokkusattumus. Kuid tõesti sõna otseses mõttes paar päeva enne seda kõnet olin uurinud hotelli kohta booking.com-ist ja helistanud panka, et oma limiite suurendada. Rääkisin pangatöötajaga vene keeles, nii et seekord ma isegi ei arvanud, et pangatöötaja peaks eesti keelt rääkima ja vastasin, et olin teinud makse,“ meenutas Tatjana.

„Selge, ühendan Teid meie turvaspetsialistiga,“ jätkas naine ja lülitas kõne ümber ühele mehele.

„Olin sel hetkel juba stressis,“ rääkis Tatjana. „Olen teises riigis ja saan pangast kõne – asi on ilmselt tõsine!“

„Praegu toimub Teie pangakontolt ülekanne ja kui Te pole seda tehingut algatanud, siis vajame Teie andmeid selle tehingu peatamiseks,“ jätkas „turvaspetsialist“ kiiresti ja väga veenvalt.

„Alles siis sain aru, et midagi on valesti. Arvan, et kui mul poleks sugulast, kes töötab pangas ja kellega me oleme varem mitu korda pettusekatsetest rääkinud, siis oleksin kindlasti avalikustanud kõik andmed, kinnitanud kõik Smart-ID abil ja ilmselt kaotanud kogu puhkuseraha. Aga kuna olin pettustest teadlik, siis ütlesin: „Vastan kõigile teie küsimustele „ei“ ja lõpetan vestluse,“ selgitas Tatjana.

Eksperdi kommentaar

Leho Lugna, SEB administratsiooni divisjoni juht:

„Sel korral mängis rolli juhus. On hea, et Tatjana oli eelnevalt sel teemal rääkinud ja teadlik telefonipettustest. Loomulikult ei saa petturid teada, milliseid makseid inimene on teinud või kus ta asub. Kui inimene just ise ei postita sotsiaalvõrgustikesse pilte lennujaamast, puhkusest või oma asukohast.

Sageli kliendid küsivad, kust petturid nende kohta infot saavad. Võib juhtuda, et telefonipetturid nii-öelda „õngitsevad”, et leida võimalik järgmine ohver, vahel isegi teadmata, millise panga klient kõne vastu võtab, ja saavad vestluse käigus kogu vajaliku info. Kuid juhtub ka, et petturid jälgivad inimest sotsiaalvõrgustikes ja teavad temast mõnikord palju rohkem, kui ta ise arvatagi oskab. Alati tuleks mõelda, mida me endast kirjutame ja milliseid pilte jagame internetikeskkonnas. Puhkuselt piltide postitamine võib teha meist mitte ainult telefonipetturite ohvri, vaid ka lihtsa sihtmärgi varastele, kes mõistavad, et kedagi pole kodus.“