Kõne petturitelt saabus Tatjanale siis, kui ta oli just Veneetsiasse puhkama jõudnud ja oma hotellituppa astunud.
„Teie panga turvateenistus helistab. Kas olete hiljuti teinud rahvusvahelisi tehinguid või makseid internetis?“ küsis naine viisakalt ja veenvalt vene keeles.
„Ma saan aru, et see on lihtsalt kokkusattumus. Kuid tõesti sõna otseses mõttes paar päeva enne seda kõnet olin uurinud hotelli kohta booking.com-ist ja helistanud panka, et oma limiite suurendada. Rääkisin pangatöötajaga vene keeles, nii et seekord ma isegi ei arvanud, et pangatöötaja peaks eesti keelt rääkima ja vastasin, et olin teinud makse,“ meenutas Tatjana.
„Selge, ühendan Teid meie turvaspetsialistiga,“ jätkas naine ja lülitas kõne ümber ühele mehele.
„Olin sel hetkel juba stressis,“ rääkis Tatjana. „Olen teises riigis ja saan pangast kõne – asi on ilmselt tõsine!“
„Praegu toimub Teie pangakontolt ülekanne ja kui Te pole seda tehingut algatanud, siis vajame Teie andmeid selle tehingu peatamiseks,“ jätkas „turvaspetsialist“ kiiresti ja väga veenvalt.
„Alles siis sain aru, et midagi on valesti. Arvan, et kui mul poleks sugulast, kes töötab pangas ja kellega me oleme varem mitu korda pettusekatsetest rääkinud, siis oleksin kindlasti avalikustanud kõik andmed, kinnitanud kõik Smart-ID abil ja ilmselt kaotanud kogu puhkuseraha. Aga kuna olin pettustest teadlik, siis ütlesin: „Vastan kõigile teie küsimustele „ei“ ja lõpetan vestluse,“ selgitas Tatjana.
Eksperdi kommentaar
Leho Lugna, SEB administratsiooni divisjoni juht:
„Sel korral mängis rolli juhus. On hea, et Tatjana oli eelnevalt sel teemal rääkinud ja teadlik telefonipettustest. Loomulikult ei saa petturid teada, milliseid makseid inimene on teinud või kus ta asub. Kui inimene just ise ei postita sotsiaalvõrgustikesse pilte lennujaamast, puhkusest või oma asukohast.
Sageli kliendid küsivad, kust petturid nende kohta infot saavad. Võib juhtuda, et telefonipetturid nii-öelda „õngitsevad”, et leida võimalik järgmine ohver, vahel isegi teadmata, millise panga klient kõne vastu võtab, ja saavad vestluse käigus kogu vajaliku info. Kuid juhtub ka, et petturid jälgivad inimest sotsiaalvõrgustikes ja teavad temast mõnikord palju rohkem, kui ta ise arvatagi oskab. Alati tuleks mõelda, mida me endast kirjutame ja milliseid pilte jagame internetikeskkonnas. Puhkuselt piltide postitamine võib teha meist mitte ainult telefonipetturite ohvri, vaid ka lihtsa sihtmärgi varastele, kes mõistavad, et kedagi pole kodus.“
